Tuleb võidelda õige asja eest !

8.mai

Äratus kell 06.00, kuid ärkasin 05.45. Buss läks kell 07.02 ja Nõmmelt 33 läks 07.31. Bussis sain Kösti ja HUga kokku ja saime koos minna Laulikusse.
Kell 08:00 Plangu 4a :) Algamas on Maitäht 2010 :) Supper :)
Lühike rada- u 10km, pikk rada- u 25km :)

Tegelikult polnud meil aimugi kuhu minek ja mis saama hakkab. Hea ? Halb?
Kuigi eelmine aasta olin käinud ka sel üritusel ja muljed olid üsnagi positiivsed. Sel aastal oli lühikesel rajal rohkem võistkondi kui 2009 aastal, mis peaks olema hea märk. Ongi :).

Sel aastal oli hea näha osasid vanasid nägusid. Seal hulgas võitlejad Berger, Kullerkann + veel Valk ja Jakson. Siiski Lääne Malevkonna üritus ju :). Ja nendel üritustel on hea käia. Sest seltskond on alati 5+, ülessanded on ka väga väga normaalsed ja arusaadavad ning see tee pikkus on ka paras. Ning peale võistlust on koos istumine mis on sammuti hästi positiivne, sest siis saavad kõik rääkida oma muljetest ja mida järgmisel aastal teisiti teha võiks.

Võistkond ''Laigulised'' ehk siis Juta ja Mari-Liis vahetasid oma nime, meie nimeks sai: ''Täielik error'' ja uskuge või mitte aga see nimi tõi kaasa endaga väikse õnnetuse ;)

Start antud, osad punktid määratud võisime alustada on teekonda essasse punkti- laskmine. Aega võttis aga asja sai. 50punkti käes. Hea seegi.
Teises punktis vajati meie abi kauguse määramises ning kolmandas vajas metsa eksinud isik esmaabi. Ning kolmas punkt jäigi meie viimaseks.

Kolmandast punktist neljandasse kõmpides otsustasime, et lähme teist teed pidi. Seda me ka tegime. Kuid me ei arvestanud riskidega mis võivad ette tulla. Aga sellegi poolest oleme väga õnnelikud, et midagigi korda saatsime :)

Peale Järve talu oli kaardi peale märgitud jõgi, kuid me ju ei mõelnud, et see võib üle ajada vms. Kui avastasime et see üle ajab siis alguses mõtlesime, et hüppame üle ja asi vasja, kuid Kösti jaoks lõppes asi märjalt.

Võte juba isegi mõelda, mis siis juhtub kui oled teisel pool kallast ja järsku tasakaal kaob ää ja oled sunnitud otsima abi seljatagant, kuid kui seljataga on voolav vesi siis pole see üldse meeldiv. Või noh , võib-olla kellegile meeldib kuid jah. Nii läks ka minu võitluskaaslasega.

Ta sai kohe jalad alla ning rutturuttu veest välja. Mina olin ikka veel teisel pool kallast. Õnneks alguses viskasime oma kotid üle, et need märjaks ei saaks. Tulin ka mina kuidagi üle. Isegi hämmastavalt kuivalt sain üle.

Tõmbasin omal siis frentši seljast ja andsin Köstile kohe selga. Köst helistas, et auto meile järgi kutsuda. Tõmbasin kotist välja ka talvekufti ja andsin talle villased sokid jalga. Ta polnud küll üleni märg, kuid jalad olid küll ikka väga märjad. Nii märjad, et saabastest väiks vett välja VALADA.

Auto tuli, autojuht tuli ka ja viis meie asjad autosse. Läksime siis ka autosse ja sõitsime alguspunkti tagasi, sest lõppude-lõpuks pidid kõik seal kokku saama. Köstile anti meditsiin punktis kasutusel olnud ''verised'' püksid, mis olid kuivad.

Tehti meile seal ka süüa ja mängisime kaarte. Esimene punt viidi Laulikusse ää ja nagu arvata võib siis seal hulgas olid kõik lühikese raja omad.

Laulikus ootasime ikka päris kaua, kuid meil olid kaardid kaasas. Tänu millele saime ennast lõbustada ja aega kulutada. Helistas mulle ka hea sõber Rauno, kelle häält oli meeldiv kuulda. Tol päeval olin ma nagu telefoni keskjaam.

Tulid ka siis osad ülejäänud, ning pikast ootamisest sai veel pikem ootamine, sest tulemusi hakkati alles kokku arvestama ja arvutisse lööma.

Köstil tuli isa järgi ja nad viisid isegi minu koju ära. Sest kell 22.00 keset Tallinnat vormiga kõndida oleks päris raske ja väsitav.

Kell 22.35 puudutasin peaga patja ning enam ei huvitanud mind miski. Pühapäeva hommikul kell 12.33 sain lõpuks ka silmad lahti ja olin nagu zombi. Soovisin siis ka head emadepäeva emale ja olin niisama tuim olevus edasi.

Päeval sain ka Jannega kokku, mis on positiivne. Sest siis saime jälle rääkida.

Lõpp hea kõik hea :)