Kui puud saaksid rääkida, oleks nende jutt pikk.

Laupäeva õhtupoolik, kell oli palju. Suurem osa inimesi magas oma telkides juba. Me läksime jalutama, eesmärgitult. Mina kutsusin, lõpuks ta tuli. 



Vaikus. Vaikus. Vaikus.



Kõndisime pikalt, rääkisime ebaolulistest asjadest. 



Vaikus. Vaikus. Vaikus.



Kuni hetkeni, mil ta jäi seisma. Minu selja taga. Minust mitte väga kaugel. Ma pöörasin ringi ning ta tõmbas mind enda vastu. Väga lähedale. Nii lähedale, et ma võisin kõhuga ta südametukseid tunda. 



Vaikus.



Ma üritasin ennast tema küljest eemale lükata. Aga ta hoidis ikka mind kinni. Ta tahtis mind suudelda. Keset mingit metsa. Ta oli kuradima 3 nädalat minust kaugel olnud. Me polnud suhelnud niiiii kaua. Liiiga kaua. Ning nüüd kuulen ainult tema südametukseid. Ja vaatan temaga silmitsi. Ta arvab, et nüüd ongi kõik korras, aga ei ole ju.



Vaikus.


Ta üritas mind ikka suudelda, kuid ma puiklesin vastu. Ühel hetkel ma enam ei saanud vastu ning ta suudleski mind. Pikalt. Kirglikult. Ennast unustavalt. Maailma pöörlema panevalt. Kuid siis ma lükkasin ta endast eemale. 


Vaikus.


Ta lamas maha ja hakkas suitsu tegema. Ma käisin rahutult ringi ja mõtlesin mida ma ütlema või tegema peaksin. Mõtteid polnud. Oli lihtsalt vaikne tuuleke, võõras mets, mis ühe hetkega võis nii tuttav olla, ja tema. Ma istusin ta jalgade peale. Tema ikka veel kimus suitsu. Vaikus varjutas meie õhkkonda. Me ei rääkinud, sest sõnu polnud vaja. 
Kui ta suitsu oli ära teinud tõmbas ta mind endale lähemale. Seekord mul enam pääsu polnud. Ma istusin talle sülle ja vaatasin talle silma. Miks olin ma seal metsas ? Koos temaga ? Sellises olukorras ? Ta tahtis mind uuesti suudelda, kuid ma keerasin pea ära. Ta käed olid põimunud ümber minu. Olin nagu vang ta käes. Vang, kellele mõistetakse karistuseks armastus. 
Ma panin oma käed ümber ta kaela ning tõmbasin ta vastu ennast. Ma kallistasin teda. Pool tundi järjest. Lakkamatult. 
Pisarad ? Ohjaa, nad tahtsid voolata. Kuid ma keelasin. 
Me suudlesime. Pikalt. Kirglikult. Ennast unustavalt. Maailma pöörlema panevalt. Ta tõmbas mind pikali, samal ajal ikka suudeldes. Ühel hetkel ma hammustasin ta kaela. Õrnalt. Ma teadsin ta kavatsusi, aga ei. Ma rabelesin ennast lahti, tõusin püsti ja jäin küsiva näoga talle otsa vaatama. Ta tõusis ka püsti ning tuli minu ette. Päris lähedale. Ta põimis oma käed uuesti ümber minu ja tõmbas mind enda vastu. Mu käed aga ei allunud minu käsklustele tema ümbert kinni mitte võtta. Nad tegid seda iseseisvalt. Vastu minu tahtmist. Jälle me kallistasime. Ta hoidis mind nii nagu pole ta seda veel kunagi teinud. See oli nagu viimane hüvastijätt. Hüvastijätt, millele järgneb surm. 
Tuul veel ulgus siin ja seal. Muidu oli metsas täielik vaikus. 
Me hakkasime tagasi minema. Ma küsisin ta käest, et mis meil juhtus. Ta seletas seda kõike sellega, et töö on raske ja seda on palju. Ta ütles, et oli varemgi mulle seda rääkinud, aga ma ei olnud uskunud. Põhjusega ! 


Kui ta viimane kord mind nägi, siis ma küsisin, et kas tal on keegi teine. Selle peale ta ütles, et tema kui vaba inimene teeb mis tahab ning eks tal neid kanditaate on olnud küll. Kuid, miks ta mulle alguses ei võinud ära rääkida, et kohtub teistega ? Ma poleks ennast üldse nii sidunud temaga ! Ma oleksin palju vähem haiget saanud ! Miks pidi ta nii nõrk olema ja mitte rääkima mulle ?


Tagasi kõndides leidis ta ühe kivi kuhu peale istus. Võttis taskust tobipaki ja süütas uue suitsu. Ma läksin ja istusin talle sülle. Ühe käega hoidis ta sigarit ja teise käega ümber minu piha. Silmadega puurides lõpmatusse. Ta hakkas rääkima kuidas ta oli kaks aastat tagasi ühte naisesse väga ära kiindunud ja kuidas see tüdruk selle kõik vastu taevast lihtsalt viskas. Siis ta rääkis mulle ühest 28-aastasest naisest ka. Temaga olid aga teised lood. Poole jutu peal suits lõppes, kuid uut suitsu ta ei alustanud. Ta tahtis teada ainult, kuidas ma sellest 28-aastasest naisest nii palju tean. Seda ma talle ei rääkinud. Kui temal on minu ees saladusi, siis vähemalt on nüüd minul tema ees ka. Ma võtsin tal käest kinni ja ütlesin, et lähme tagasi. Ta tõusis ja me hakkasime tagasi kõndima. Alguses küll vaikuses, kuid pärast rääkisime juba mingeid ebaolulisi asju. 
Ühelt tühjalt platsilt oli veel näha kuidas päikseloojang oli taeva punakas-oranžiks värvinud, kuid tumedad pilved varjutasid selle suurepärase värvide mängu. Kui laagriplatsile tagasi jõudsime, siis soovisime teineteisele head ööd ning läksime kumbki erisuundades. Mina oma telki, tema autosse. 
Hommikul oli tal maasikas kaela peal. Enda meelest ei hammmustanud ma ju üldsegi tugevasti. Kuid ju siis tal vähesest piisabki. Selle päeva nimi oli pühapäev. Kui Tallinnas kõik varustuse ja asjad valmis saime, siis viskas ta mind koju ära. Autosõit kuni koduni möödus vaikides. 


Kuid kui need puud saaksid rääkida, siis kas nad kirjeldaksid seda olemist täpselt samamoodi ? Puudel on hinged. Ning tol ööhakul jätsime me sinna metsa maha omad hinged, kes puudesse läksid. Hinged, kes ühinesid teiste hingedega. 


Praegugi on veel kuulda seda sahinat...