Tuleb võidelda õige asja eest !

8.mai

Äratus kell 06.00, kuid ärkasin 05.45. Buss läks kell 07.02 ja Nõmmelt 33 läks 07.31. Bussis sain Kösti ja HUga kokku ja saime koos minna Laulikusse.
Kell 08:00 Plangu 4a :) Algamas on Maitäht 2010 :) Supper :)
Lühike rada- u 10km, pikk rada- u 25km :)

Tegelikult polnud meil aimugi kuhu minek ja mis saama hakkab. Hea ? Halb?
Kuigi eelmine aasta olin käinud ka sel üritusel ja muljed olid üsnagi positiivsed. Sel aastal oli lühikesel rajal rohkem võistkondi kui 2009 aastal, mis peaks olema hea märk. Ongi :).

Sel aastal oli hea näha osasid vanasid nägusid. Seal hulgas võitlejad Berger, Kullerkann + veel Valk ja Jakson. Siiski Lääne Malevkonna üritus ju :). Ja nendel üritustel on hea käia. Sest seltskond on alati 5+, ülessanded on ka väga väga normaalsed ja arusaadavad ning see tee pikkus on ka paras. Ning peale võistlust on koos istumine mis on sammuti hästi positiivne, sest siis saavad kõik rääkida oma muljetest ja mida järgmisel aastal teisiti teha võiks.

Võistkond ''Laigulised'' ehk siis Juta ja Mari-Liis vahetasid oma nime, meie nimeks sai: ''Täielik error'' ja uskuge või mitte aga see nimi tõi kaasa endaga väikse õnnetuse ;)

Start antud, osad punktid määratud võisime alustada on teekonda essasse punkti- laskmine. Aega võttis aga asja sai. 50punkti käes. Hea seegi.
Teises punktis vajati meie abi kauguse määramises ning kolmandas vajas metsa eksinud isik esmaabi. Ning kolmas punkt jäigi meie viimaseks.

Kolmandast punktist neljandasse kõmpides otsustasime, et lähme teist teed pidi. Seda me ka tegime. Kuid me ei arvestanud riskidega mis võivad ette tulla. Aga sellegi poolest oleme väga õnnelikud, et midagigi korda saatsime :)

Peale Järve talu oli kaardi peale märgitud jõgi, kuid me ju ei mõelnud, et see võib üle ajada vms. Kui avastasime et see üle ajab siis alguses mõtlesime, et hüppame üle ja asi vasja, kuid Kösti jaoks lõppes asi märjalt.

Võte juba isegi mõelda, mis siis juhtub kui oled teisel pool kallast ja järsku tasakaal kaob ää ja oled sunnitud otsima abi seljatagant, kuid kui seljataga on voolav vesi siis pole see üldse meeldiv. Või noh , võib-olla kellegile meeldib kuid jah. Nii läks ka minu võitluskaaslasega.

Ta sai kohe jalad alla ning rutturuttu veest välja. Mina olin ikka veel teisel pool kallast. Õnneks alguses viskasime oma kotid üle, et need märjaks ei saaks. Tulin ka mina kuidagi üle. Isegi hämmastavalt kuivalt sain üle.

Tõmbasin omal siis frentši seljast ja andsin Köstile kohe selga. Köst helistas, et auto meile järgi kutsuda. Tõmbasin kotist välja ka talvekufti ja andsin talle villased sokid jalga. Ta polnud küll üleni märg, kuid jalad olid küll ikka väga märjad. Nii märjad, et saabastest väiks vett välja VALADA.

Auto tuli, autojuht tuli ka ja viis meie asjad autosse. Läksime siis ka autosse ja sõitsime alguspunkti tagasi, sest lõppude-lõpuks pidid kõik seal kokku saama. Köstile anti meditsiin punktis kasutusel olnud ''verised'' püksid, mis olid kuivad.

Tehti meile seal ka süüa ja mängisime kaarte. Esimene punt viidi Laulikusse ää ja nagu arvata võib siis seal hulgas olid kõik lühikese raja omad.

Laulikus ootasime ikka päris kaua, kuid meil olid kaardid kaasas. Tänu millele saime ennast lõbustada ja aega kulutada. Helistas mulle ka hea sõber Rauno, kelle häält oli meeldiv kuulda. Tol päeval olin ma nagu telefoni keskjaam.

Tulid ka siis osad ülejäänud, ning pikast ootamisest sai veel pikem ootamine, sest tulemusi hakkati alles kokku arvestama ja arvutisse lööma.

Köstil tuli isa järgi ja nad viisid isegi minu koju ära. Sest kell 22.00 keset Tallinnat vormiga kõndida oleks päris raske ja väsitav.

Kell 22.35 puudutasin peaga patja ning enam ei huvitanud mind miski. Pühapäeva hommikul kell 12.33 sain lõpuks ka silmad lahti ja olin nagu zombi. Soovisin siis ka head emadepäeva emale ja olin niisama tuim olevus edasi.

Päeval sain ka Jannega kokku, mis on positiivne. Sest siis saime jälle rääkida.

Lõpp hea kõik hea :)

Kui ei suudeta, mida tahetakse, tuleb tahta, mida suudetakse.

30.aprill-2.mai pidi toimuma Ernakese ja Mini-Erna ettevalmistus laager. Tallinn ja Harju koos. Toimuski ! Kuid kõik väga väga mitte ootuste päraselt.

30.aprill saime pool 4 Männiku lõpus kokku osadega ja läksime trenni tegema. Saimegi teha veits. Inimesi hakkas kohale tulema ja ootasime ka koos nendega mõne juhi saabumist.
Tubade jaotus oli nii nagu oli...

Esimesel rivistusel avasime laagri. Mis oli tore ? EI. Vastupidi. Lõpus tuli kõik lihtsalt välja enda seest lasta , kuid kelle peal !?
Kõik oli liiga ebavõrnde siin reaalsuses.

Osa laagrit ma üldse ei mäleta, sest palun väga vabandust, aga minu tervis ei pidanud vastu.
Öösel lihtsalt kuskil metsas lõdiseda ei ole eriti tore. Pluss veel orienteerumine ja öine luure.

Nagu pealkiri sellel laagril ütleb siis see pidi olema ERNAKESE JA MINI-ERNA ETTEVALMISTUS LAAGER.
Kuid see mida me tegime ja kellega ühes rühmas olime - ülemõistuse.

Laager enesest mõistetavalt võttis juba nii palju läbi, et ma ei suudaks neid kõiki sõnu välja lausuda nii, nagu meeldiks juhtidele ja neile kellele meeldis see laager.

Osad punktid olid jällegist midagi, mida tavaelus ei näe ja ei tehta, kuid seal olid need kõige halvemas faasis.

Oeh, oleks veel nii palju öelda, aga silmad lihtsalt kipuvad kinni vajuma. Vaadates kella (20.42) siis mõned tõesti imestavad, et ma nii übervässu olen, kuid jah. Nii see on.

Nii salapärane kui see ka poleks siis kohad olid sellised : 1 võistkond(edaspidi vk) sai 1.koha, 2 vk sai 2.koha, 3 vk sai 3.koha, 4 vk sain 4.koha, 5.vk sai 5.koha ehk siis minu rühm, 6 vk sai 6.koha ja 7 vk sai 7.koha.
Kes on rahul kes mitte seda saavad öelda need kes selle asja läbi tegid. Võib isegi öelda, et selle laagri läbi ELASID. Sest tervis oli kõigil nigel kuid jah.

Juhid: Erkki Tuul , Oliver Kuks , Marek Koppelmann , Mikk Tarraste , Sten Pertel , Reijo-Sten Allemann , Annika Korving, Priidu Lepp, Henri Ley, Ave..., Karolin Karu, Magnus..., Triinu Kiviloo + veel vastutegevus.

Kuid jah. Sellest ei piisanud, sest minu arvates oli see laager kõige masendavam. Ma ei tea hetkel veel päris täpselt miks ma nii arvan, kuid kindlasti on mul olemas juba alustalad millel toetuda kui mõtlen edasi ja edasi.

Õnneks mõni oli siuke tore tegelena kes suutis ikka tuju üleval hoida. Nagu näiteks Kuks,Koppelmann ja Allemann, kes kuulasid ja rääkisid meiega juttu.
Oeh, see selleks, aga minu arvamus ei muutu.

Aga nagu mulle meeldib ikka ja jälle öelda siis : Lõpp hea , kõik hea.

Me oleme ju siin , et isamaad kaitsta.

24.04.2010 oli see tore päev kui sõitsime Läänemaale Risti valda Piirsalu vanasse sõjaväelinnakusse. Algselt polnud ettekujutust mis saama hakkab. 25 võistkonda oli. Loositi siis stardi ajad välja ning varsti võiski startida. Või oota, kohe startida ?? Eiei. Kell 13.40 pidi meie meeskond(Käroli,Janne,Mari-Liis ja mina) olema lasketiirus. Me startisime 20datena.


Poisid(Heikki, Tõnis, Kiur ja Kaur) startisid 11datena. Vedas neil, et varem minema said, kuid seda rõõmu ei jätkunud neil kauaks ;)


Teine tüdrukute rühm(nimesid ei tea) nemad startisid 18datena. Nendega kaasas olnud esindaja palus meid, et kui me näeme Westholmikaid rajal siis aitame neid.


Meie stardini oli mingi 3 tundi aega vist, me lihtsalt lebotasime autos ja rääkisime jutt. Aga see oli lahe, naerda sai.
Jõudis järg meie kätte ja pidimegi minema rajale. Algselt laskma ja siis varustuse kontrolli. Lasime Köstiga sportpüssist. Tema lasi 2 märki alla mina 4. Varustuse kontroll oli nii nagu oli...
Nägime kuidas Westholmikad rajale lasti ja pidime veel kannatama, et me saaksime ka minna.


Noonii, kell lõi 14.10 ja Tallinna KT rühm lasti rajale. Kaarti vaadates ja esimest punkti kindlaks määrates jooksis meil juhe totaalselt kokku. Kuid lõpuks jõudsime essasse punkti. Vibu laskmine.
Edasi hakkas meil aju tööle ja punktide leidmine oli mingil määral kergem kui alguses paistis. Peaks ää mainima, et enne essa punkti leidmist tahtsime juba katkestada, kuid see ei õnnestunud - õnneks või kahjuks ?

Vahepeal olid igast ülessanded: meeskonna töö, tule tegemine, luureülessanne, üllatusülessanne(puu liikide määramine) ja lõpus oli viktoriin. Sattusime ka vaenlase kätte, kuid juhendis oli kirjas, et kaardil on vaenlase ala märgitud. Kas oli ?? Nagu aru võib saada siis mitte. Kõik andsid ühe elu ja saime +4 tundi trahvi juurde. Niii nunnu ju.

Käisime ka kuskil rabast läbi, sest arvasime, et siis tuleb lühem maa ja kusjuures isegi vist tuli. Jalad jäid kuivaks ja tuju tõusis kui tee peal tagasi olime.

Enne pimedat tagasi ei jõudnud, kuigi lootsime. Kui olime eelviimase ülessande juures ehk siis puu liikide määramise juures siis helistasime oma esindajale kelleks oli Erkki ning temalt saime teada huvitava uudise, et meie poisid ega ka Westholmikad pole finishisse jõudnud veel.
See oli meile hea märk, et oleme tublit tööd teinud. Peale üllatusülessannet me isegi nägime poiste võistkonda. Lõpus muud polnudki kui : '' katkestame, katkestame, katkestame'' Kuid kõiki sundis miski tagant ja käisime lõpuni selle raja.
Ja seal see oli, viimane punkt - viktoriin. Supper. Paber täidetud siis jooksime Palivere mõisa trepile, ning aeg pandi kinni. Hea tunne oli lõpetada.

Saime autosse sooja, kuigi soe seal üldse polnud, aga siiski saime istuda ja olla. Kohe läksime sööma ja tulemusi ootama. Poisid lõpetasid ka ning Westholmikad jõudsid ka pärale.
Lõpp hea, kõik hea :)

Õhtul kella 23 ajal hakkasime Palivere mõisast tagasi Tallinna sõitma. Peaaegu oleksime avarii teinud, kuid nägin autot ja saime pidama. Tegelikult seda autot polnud üldse näha, kuid siiski midagi oli ka. See autojuht oli poolakas ja ta oli oma rekkaga keset teed risti.
Erkki siis läks vaatama, et kas midagi on valesti. Kõik oli korras olevat ja sõit võis jätkuda.

Erkki viskas kõik kodudesse ää. Kui mina patja puudutasin siis oli kell 1.38. Pühapäeva hommikul kell 6 aga millegi pärast ärkasin ülesse, kuid siis uinusin uuesti.

Kell 11 ärkasin ja jäingi ülesse. Lihased olid korras, kuigi ää põletatud käed tegid valu.

Sel päeval sain teada, et meie rühm sai 22.koha, Westholmikad said 23.koha ja poiste võistkond sai 16.koha.
Veel sain teada, et Kösti rahakott oli leitud Palivere mõisast. Siis tekkisid küsimused, et kuidas see sinna maha sai jääda. Kuid see selleks.
Lõpp hea kõik hea.